Ajalugu

Valdo Jahilo

Esimesed astmed trepijooksul

2011 aasta sügise alguseks oli selge, et kui ise trepi- ja mäejookse korraldama ei hakka, ei tee seda sinu eest ka keegi teine. Tõesti, Tartus oli selleks ajaks juba pikalt tudengipäevade raames kord aastas Põllumajandusülikooli ühika treppidel trepijookse korraldatud. Aga võistlusest, mis olnuks avalik ja avatud kõigile, ei olnud.

Tallinna Tõusujooksusarja esimene etapp toimus 11.oktoobril 2011 aastal Tallinnas Vana-Mustamäel Nõmme Spordikeskuse ligidal oleval asfalttõusul, mis Glehni lossi juurde viib. Nagu esimeste üritustega ikka, oli suurimaks väljakutseks saada kokku piisav arv osalejaid. Selleks võtsin ühendust Jookspartneri treeneri Margus Pirksaarega, kes oli nõus samal päeval sealsamas lähedal korraldatud rutiinse jooksutreeningu raames oma grupiga ka osalejateks tulema. Tõele au andes – oli Facebookis edastatud kutse järgi üksikuid huvilisi veel kohale tulnud – kokku said aja kirja 18 jooksjat. Distantsiks oli 240-meetrine mäkketõus, mis läbiti kahel korral ning kus parimad selgitati välja kahe jooksu tulemuste summana.

 Pildil mäkkejooks Vana-Mustamäel.

Nähes, et osalejatel silmad tavatust jooksuvõistlusest särama jäid, oli järgmine, 8. novembril Nõmme mäe jalamil (460 m) peetud mäkkejooks juba osavõturohkem. Nüüd olid võistlejatel juba ees rinnanumbrid ning starditi paarides. Starditasu oli sümboolne 2 eur osalejalt, mille tasumine oli stardis vabatahtlik. Selle eest sai kaetud rinnale kleebitavate stardinumbrite maksumus. Kuna tõus oli pikk ja lauge, sai see nimetatud tõusujooksude kontekstis Nõmme Tõusumaratoniks. Esimese toetajana pani auhindadega õla alla Torq Estonia. Kuna osalejate hulgas oli ka Õhtulehe ajakirjanik, kes sellest hiljem reportaaži tegi, hakkas tõusujooksude idee vaikselt juuri ajama ning inimesteni jõudma.

Esimesel hooajal toimus etapp veel Tallinna Lauluväljakul (6. detsembril; tegu oli kombineeritud võistlusega, kus esmalt joosti mööda tuletorni treppe ja seejärel pärast pausi alt laulukaare lae alla).

Esimene klassikaline trepijooks siseruumides toimus 16. jaanuaril 2012, kohaks oli hotelli Radisson Blu 26 korrust. Vahepeal oli huvilisi juba nii palju juurde tulnud, et osalejaid tuli täis ümmargused 30. Naistest oli kiireim Liina Kivi (aeg 03.16), meestest (hilisem Riigikogu liige) Lauri Luik (aeg 02.17). Sinnamaani käis ajavõtt käsistopperiga. Mina lasin nimekirja alusel kindlatel kellaaegadel osalejad stardist lahti ning mu abikaasa Kirsti pani finišis aja kirja. Hiljem arvutasime jooksuks kulunud aja välja.

Pildil Radissoni trepijooksust osavõtjad.

Esmakordselt kasutasime elektroonilist (SI) ajavõtusüsteemi 29. veebruaril 2012, kui jooksime Ülemiste Citys asuvas kõrghoone 10. korrusel. Seal oli kavas ka võistkondlik arvestus, kus osalejad said paarilisega kahese tandemi moodustada.

Märtsis jooksime esimest korda hotelli Swissotel treppidel (117 meetrit ja 30 korrust) ning sarja finaal toimus 23. aprillil värskelt renoveeritud ja avatud teletornis. Esimese hooajaga oli sari suutnud piisavalt huvi tekitada ning ootamatult oli stardis kogunisti 150 osalejat! Naistest oli kiireim Kirti Rebane (ajaga 07.12), meestest võitis Lauri Tammemäe (ajaga 05.31). Kõigi osalejate vahel loosis nimitoetaja Jooksuekspert välja paari kvaliteetseid jooksususse.

Trepijooksu teisel hooajal (2012/2013) lisandus uue kohana nimistusse Roccas asuv Audi maja, mille trepid erinevad kõigi teiste hoonete omades selle poolest, et need olid disainitud ja ehitatud vanaaegsete tornide sarnaselt – keerdtrepina.

Esmakordselt murdis meie trepijooks rahvusvahelisele areenile 2014. aastal, kui teletorni etapp kuulus ametlikult WFGT Towerrunning Challenge 2014 sarja ning etapi kolmakümnel kiiremal oli võimalus noppida trepijooksu maailmakarika (Towerrunning World Cup) punkte. Kokku osales 220 võistlejat 15-st erinevast riigist; esindatud olid Jaapan, Venemaa, Suurbritannia, Soome, Hiina, Itaalia, Tšehhi, Ukraina, Saksamaa, Slovakkia, Austria, Hispaania, Poola ja Eesti.

Uue rajarekordiga kuulus esikolmik kindlalt Euroopa kiireimatele:

Mehed:

1. Piotr Lobodzinsky Poland 00:04.10,7

2. Christian Riedl Germany 00:04.20,8

3. Tomas Celko Slovakia 00:04.34,7

————–

9. Aleksander Andre Estonia 00:05.14,0

Naised:

1. Lenka Svabikova Czech Republik 00:06.12,8

2. Kaisa Kukk Estonia 00:06.18,5

3. Cristina Bonacina Italy 00:06.36,3

Esmakordselt sai osalejatele kaasa elada veebiülekande vahendusel, kuhu ilmusid jooksvalt lõpetanute lõputulemused.

Põnevamate etappidena vahepealsest ajast võiks nimetada näiteks Mustamäe suusahüppetorni jooksu (august 2016), Pakri tuletorni jooksu (kevad 2016), Teletorni trepimaratoni (esmakordselt 2016) ja Mustamäe liivanõlval toimunud sikk-sakilise rajaga Vanaka Vallutajat (2016 ja 2017).

Pildil Vanaka vallutus 2017.

Kuna esimeste rahvusvaheliste etappidega (ennekõike oli piiritaguseid tippjooksjaid meelitanud siia uus põnev toimumispaik – Tallinna teletorn ning paljudele Euroopa sportlastele sobiv lähedane asukoht) oli loodud rahvusvahelise trepijooksu assotsiatsiooniga sidemed, siis tundus loogiline, et siinsed kiiremad trepijooksjad võiksid vastupidisel suunal jõuda ka mõnele Euroopas toimuvale trepijooksu karikavõistlusele. Senimaani oli olnud eestlastest rahvusvaheliselt edukaim endine olümpiasportlane, jooksja Egle Uljas, kes elas oma perega Euroopas ning oli mõnel sealsel etapil poodiumile jõudnud.

Igatahes saime väikese pundi meie kiirematest jooksjatest kokku ning 2016 aasta varakevadel Varssavis toimunud trepijooksu Euroopa meistrivõistlustest võtsid osa Astrid Mai Barsegjan (üldkokkuvõttes 12.koht), Ann Valang (13.koht) ning Egle Uljas (15.koht). Kuna viimasel hetkel loobusid meie meesjooksjad erinevatel põhjustel kaasa tulemast, siis edutasin end algsest delegatsiooni juhi staatusest samuti trepijooksjaks ning olin ainsa Eesti meesesindajana stardis. Tõsi, minu laeks jäid kohad alles neljandas kümnes (sprindis 43. koht ja tavadistantsil 48. koht).

Pildil Ann Valang.

Tundsin, et 2016. aasta sügiseks oli kumm tühi. Üksinda trepijooksu sarja vedada enam ei jõudnud ning samuti puudusid head kaaslased kõrval, kes olnuks nõus korraldamise koormat jagama.

2017 aasta hooaeg läks veel kuidagi vana rasva pealt, kuid läbi pinguteste ja kohusetunde. Osalejate numbrid olid langustrendis. Eks see korraldus võtab töö kõrvalt päris suure energia ja ka aja. Et ala edasi saaks areneda, tuli anda korralduse teatepulk edasi värskematele entusiastidele. Pärast siit- ja sealtpoolt maa kuulamist ning uute korraldajate otsimist lõin käe Eesti trepijooksude valitseja Rauno Tiitsi ning tema kaaslase Priit Parroga, kes ala harrastamise juba uuele tasemel tõstsid..